Selle aasta ajaloopäev oli pisut teistsugune, kui siiani oleme harjunud. Sellel aastal oli väikeseid viitasid rohkem kui suuri.
15 aastat - ajaloo mõttes, vaid hetk ajas, kuid tegevuse vaates, mahub selle aja sisse nii mõndagi. On uskumatu tõdeda, et tagasi
vaadates on juba keeruline kõike käigult meenutada. Nii oli just õige aeg, teha
väike vahekokkuvõte ja muidugi jagada meie sünnipäeva endi kaastööliste ja
kaasteelistega. Tähtis aasta pole mitte üksnes Kodukandi seltsil, vaid ka
Rahvamajal, Noortemajal, Johannal ja Vabatahtlikel päästjatel. Igaühel eelnimetatutest, on oma lugu, mis väärib meenutamist.
Aga mis on üks ajaloopäev ilma päris ajaloolaseta, tundub täitsa mage – kas pole. Suure viida mees, Uno Trumm, rääkis meile nekrutite andmist Virumaal aastail 1797-1855 teiste seas ka Roela mõisa näitel. Ühtlasi heitis Uno valgust nekrutite edasisele saatusele, abielus nekrutite naiste ja nende laste käekäigule. Saime kuulata nekrutite teemalisi laule, mis salvestatud Roela kandis.
Rahvamaja tantsusaalis sai näha väikest kostüüminäitust neist rõivastest, mis 50 aasta jooksul on taidlejatel seljas olnud. Õnneks on meie seas alalhoidlikke, kes on riideid alles hoidnud. Muidugi oli tegu vaid väikese osaga aastatepikkuses ajaloos, kuid äratundmist või avastamist jagus siiski küllaga.
Praegusi taidlejaid ja nende uhkeid kostüüme nägime ettekannete vahepeal. Meil ikka uskumatult andekas rahvas.
Ajaloopäev lõppes ühise tordisöömisega.
Kultuurkapitali toel valmis järjekorras kolmas Kodukandi kalender.