Ajaloopäev 2018

Ettekanded:

1.   Põhjasõja sündmused Virumaal -   UNO Trumm, SA Virumaa Muuseumite vanemteadur
Virumaa oli Põhjasõja ajal üks enam kannatanud piirkondi, kuna suur osa sõjategevusest toimus siin piirkonnas. Roela talupoegkond pidi sarnaselt teiste ümbruskonna talupoegadega andma Rootsi väkke sõdureid ja neid moonastama. Lisaks sõjale tabas maad 1709. aastal näljahäda ning 1710.-1711. aasta katkuepideemia , mis vähendasid rängalt Eestimaa rahvastikku. 

2.   Christian Kelch, eesti suurimaid ajalookirjutajaid – ANTI POOLAMETS, ajaloolane

Chr. Kelch tuli 1680.a. Eestisse koduõpetajaks. Aastatel 1682-1697 oli Järva-Jaani koguduse õpetaja. 1685 rajas samas talurahvakooli. 1697.aastast oli ta  õpetaja Viru-Jaagupi koguduses ja 1710.aastast Tallinna Niguliste koguduse pastor. Suri katku.

Aastatel 1688–1691 koostas Christian Kelch oma ajaloolise peateose "Liefländische Historia", mis ilmus 1695 Tallinnas Johann Mehneri trükikojas. Teoses kirjeldas ta Eesti ja Läti ajalugu varasest ajast kuni 1690. aastani. Eriti tähelepanuväärne on aastal 1875 trükis ilmunud jätkuteos "Continuation", mis hõlmas aastaid 1690–1707 ning on tänapäevani jäänud oma aja parimaks allikaks. Kelch ja tema kaasaegsed kirjeldasid seal eriti ilmekalt suure näljahäda aastaid (1695–1698) ja Põhjasõja esimesi aastaid.

3. Hernhuutluse tähendus – PETER KRIENITZ, Uusmõisa omanik

Hernhuutluse tähendus vaimsele, sotsiaalsele ja majanduslikule elule E

estimaal peale Põhjasöda. Hernhuutlased ja selle liikumise mõju Balti – Saksa mõisnikele ning eesti maarahvale.

Vennastekoguduste liikumist on peetud Eestimaa ja Liivimaa talurahva sisuliseks ristiusustajaks. Hernhuutlus on mõjutanud ka eestlaste rahvuslikku ärkamist – ühelt poolt läbi nende edendatud kirjaoskuse, teiselt poolt läbi koguduse sisedemokraatia ja ühistegevuse. Paljud Eesti juhtivad kultuuri- ja ühiskonnategelased (Kreutzwald, Jakobson, Hurt, Reiman, Tõnisson, Jannsen) olid hernhuutliku taustaga.

4.  Näitleja Imbi Valgemäe lugu – IIVI LEPIK, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teadur

Katkend Imbi Valgemäe enda kirjutatud eluloost:

„Ema suri, kui olin kuueaastane. Mäletan teda väga õiglase ja tagasihoidliku inimesena. Nutsin väga ja tahtsin tema juurde hauda minna, kui ta maeti. Isa lohutas, et ema tuleb varsti koju, ta ainult puhkab natuke. Ja ema tuli mõne kuu pärast, noore ja ilusana. Kui ta mu pead paitas, tundsin, et see ei olnud ema käsi, õrn ja pehme, see käsi paitas kuidagi raskelt ja tegi lapse südamele valu.” Veidi hiljem lisab jutustaja: „Kui isa suri, püüdsin viisakuse pärast nutta, aga ei saanud, võib-olla sellepärast, et ta vähe minust hoolis.”

Imbi Valgemäe  sündis 28. septembril 1923 Tammiku külas, Roela vallas – suri 27. augustil 1960.. Tema hääl oli haruldane nähtus. Valgemäe on tänaseks sedavõrd unustusse vajunud, nagu polnuks teda kunagi olemas olnudki. Tänastele lastele on tema nimi võõras, ometigi kasvasid Valgemäe plaadistatud muinasjuttude saatel omal ajal üles terved põlvkonnad. Viimast korda esines ta 25. veebruaril 1957.a. Karksi-Nuias. 1957.a. anti talle Eesti NSV teenilise kunstniku nimetus.