Viru - Roela ajaloost

Praeguse Roela sovhoosi ja endise Roela mõisa aladel asuvate külade kohta on esimesed kirjalikud andmed 1241. aastast Taani Hindamise Raamatus  (Liber Census Damae).

1241 a. on märgitud, et Roilse ja Vetteserokse külad 16 adramaaga kuulusid Heinrich de Wispen´ile. Obja külast 10 adramaad kuulus Thideric de Kyusel´ile. Ülejäänud osa külast aga Taani kuninga maade hulka.

 Tammiku küla kohta on öeldud, et seal oli kaks talu Taani kuninga maadel. Ilmselt on samast ja varasemast ajast pärit matusepaik Allika  (1955. a. Kautlenbachi) talu maadel.

1241 ei ole märgitud Liiva, Rasivere, Alavere, Soonuka ja Edara külasid.

Palasi küla on ilmselt olnud asustatud ka samal ajal, sest Eigi talu põldudelt on leitud rauasulatamise tagitükke ja põletatud savi. Ka Kabelimäel on olnud muistne matusepaik.

Roela mõis on rajatud Vettserokse küla asemele. Mõisa on esimest korda mainitud nime all Rogell 1453.a.. Siis kuulus mõis Heinrich Hennekeni poeg Meckes´i lesele Elenile.

1345.a. läksid Roela, Vettserokse, Obja ja Tammiku külad Roesnite perekonna valdusesse. Mõisa ei pruukinudki sel ajal olla ja võimalik, et omanik ei elanudki kohapeal. 1439.a. oli Roela küla omanik Heinrich Meckes Hennekeni poeg.

1453- 1482.a. märgitakse, et Roela mõis kuulus Heinrich Meckesi lesele Elenale.

1486- 1492.a kuulus Roela mõis Arnat von Nytingkoffile.

1510  -  Roela mõisa omanik Otto von Nytingkoff  (arvatavasti eelmise poeg)

1530.a. oli Obja küla Roela mõisa all ja Johansen arvab, et Rosenthali karjamõis on pärit 1587- 1586 aastast.

1548.a. oli Roela mõisa omanik Mai Uexküll

1586a. Roela mõis Wolmar Wrangeli kasulapsele. Samal aastal on ära märgitud Roela küla, Karila küla ja 2 talu Rasiveres.

1589-  Roela mõisa omanik Fabian Wrangell. Ilmselt tema ongi 1586.a. märgitud Wolmar Wrangelli kasulaps.

Teada on T. Ausi andmetel, et Roela naabermõis Küti anti Rootsi kuninga poolt 1582.a. Rakvere foogtile Halsten Nilssonile.

1581. 4. märtsil võtsid rootslased Pontus de la Gardil juhtimisel venelaste käest ära Rakvere Ordulinnuse ja juba 5. märtsil 1581 määrati H Nilsson foogtiametisse Rakveres.

Ilmselt ka samast ajast peale allus Roela mõis Rootsi riigile, kuigi 1602- 1605.a. peremehetsesid Rakveres poolakad.

Liivi sõja ajal rüüstati ka Roela mõisa ja ümbruskonna külasid. Teada on, et Viru- Jaagupi kirik ja selle ümbrus rüüstati täietikult. Maa oli sedavõrd laostunud, et kirikut hakati uuesti üles ehitama alles aastal 1630.

Märgitud on , et 1583.a. oli Tammiku külas 2 talu.

1621.a. müüb Peter Taube Roela ja Püssi mõisa Rootsi riigitegelasele Vyholmi ja Tydöeni vabahärradele Axel Oxesternale.

Mainitud on sel aastal küladest; Obja, Udderkass, Temmikass, Kewill ja 2 üksiktalu ja mõned tühjal veskikohad.

Aravuse kuulus 1450.a Voore külge. 1457.a. müüdi Sõmeru mõisale ja ka 1642.a. kuulus Sõmeru mõisa alla.

1695- 1697 tabas maad suur ikaldus. Selle järel nälg ja rahva maasiline suremine. Kroonik Kelch , tolleaegne V- Jaagupi kirikuõpeteja kirjutas: Lihtrahva hulgas tõusis säärane leivapuudus, et vaeste nii tervete kui haigete eest abi ei saanud.. Paljud läksid näljast mustaks ja nii jõuetuks, et nad hunnikus maha langesid...

Külad, teed, põllud ja võsad olid täis surnuid, keda kevade tulekul koormate kaupa kokku veeti ja 30-40-50 tükki ja enam ühte auku aeti.

1621.a. veel mainitakse Tammiku küla. 1637.a enam ei mainita ja 1693.a andmete põhjal on küla asemel karjamõis (rahvapärimuse andmeil Allika talu kohal).

1700.a. algas Põhjasõda. Rakvere linnast sai Rootsi vägede koondumiskoht. Sõjaväe varustamine lasus pärast näljaaastaid ümbruskonna mõisadel ja talupoegadel.

1703.a. ulatus Šeremetjevi sõjakäik V- Jaagupi kihelkonda ja ka Roela mõisa. Viru-Jaagupi kirikuõpetaja Kelch kirjutab:.....siis sai ka see kihelkond täiesti ära põletatud ja ei jäänud siis muud üle kui Lehtsa küla, muist Obja küla, Rosenthali mõis, Rasivere küla ja Palasi talud.

1704.a sai V- Jaagupi kihelkond jällegi sõja tallermaaks. Vene ratsakorpus CE Rönne juhatusel lõi W.A. Schlippenbachi Rakverest välja.

1704. a. kohta kroonik Kelch kirjutab: ..sellesama aasta juuni , juuli, augusti kuus pidid selle kihelkonna elankud suurt viletsust kannatama ja palju neist sai tapetud ning tulega ehk  muul viisil piinatud., ka mitmed noored ja vanad Venemaale vangi viidud.

Pärast 1704.a. sündmusi kujunes Rakvere ümbrusest eikellegimaa. Mõisnikud põgenesid sellelt alalt, kuid suur osa talupoegi jäi paigale ja püüdis hoolimata vaenulike poolte vastastikustest retkedest jätkata põllutööd.

Viimane Põhjasõja lahing toimus 15. augustil 1708.a Vinni ja Pajusti väljadel.

Rahvapärimuste järgi olnud Põhjasõja ajal Palasi metsad . Sirtsisoo ja Punasoo Tömbi küngas V- Jaagupi kihelkonna ja ka Roela rahva pelgupaigaks. Peale selle kasutas Roela rahvas pelgupaigaks Seljamäge.

On väheusutav, et Roela alade rahvas oli varjul Luussaare rabas, kuigi ühe rahvapärimuse järgi just Rosenthali mõisast saadud kätte mahajäänud poole aruga tüdruk, kes sõjaväe juhatanud salateid mööda üle Luussaare raba pelgupaika ( Luussaare küngas), kus kõik redusolijad tapeti. Tõenäoliselt olid seal Muuga ja Paasvere elanikud.

1710.a üleüldine katk.

Rahvapärimus ütleb veel, et Luussaare rabas olnud koos seitsme kihelkonna inimesed. Ilmselt on siin liialdatud.

Peale Põhjasõja on Tammiku küla tühi 1744.aastani.

Sel aastal Adramaa revisjon näitab, et seal oli üks talu poole adramaaga ja teine tühi talu.

1765.a oli Tammiku külas 7 talu kokku 2 ¼  adramaaga. Sealhulgas oli kaks pooleadramaast talu (Nirgi Mats ja Noggo Mihkel) ja viis veerand adramaist talu ( Talliku Jüri, Jukumi Tomas, Tõnso Tomas, Jaani Jaan, Niggola Jüri Jaan). Karila külas oli 1716.a 13 talu, 1726.a ja 1732.a aga 12 talu. 1726.a oli külas 2 poolakat- vabadikud Isak ja Michel.

1726.a. märgitaks Rosenthal Roelast eraldi, hiljem aga „ Ruil und Rosenthal“. Sel aastal oli seal 4 üksiktalu („ Jüri talu, Nurga ja Udriku talu). 1744.a Rosenthalis 5 üksiktalu (Raja, Allafer, Kongi, Liivaküll ja Tammik).  Rosenthali all olid ka 1716.a Rasivere ja Palasi külad, hiljem kuulusid Roela mõisa alla.

1765.a oli Liivakülas 3 talu ( Noggo Jüri, Toma Jürri ja Toma Ado).

Obja külas oli 1716.a. 13 talu koos vabadikega.

1726.a. 20 talu s.h. 11 päristalu, ka oli seal kõrts.

1732. -13 talu, vabadikke ei olnud.

1744 . 16 talu.

1765.a enam Obja küla ei märgita. Roela mõisa alla märgitud 28 vabadikku, kes viidi üle Ristikülasse ja Liivakülasse.

Obja küla loodi uuesti 1920- ndate aastate alguses „asendustalude näol“.

1765- 1920 olid küla asemel mõisa põllud.

1716. oli Roela külas 10 talu (osa inimestest olid sündinud Lasilas ja Kandles). Üksiktalud peale nende (Tammiko, Talliko, Neski).

1732. – Roelas 22 talu koos vabadikega. Ilmselt olid alles üksiktalud ja kõrts.

 Palasi küla 1716.a. Rosenthali all. Sel aastal on märgitud Palasil 5 talu. Üks neist oli Udriku Jaan.

1732.- Palasil 4 talu.

1744 .-           5 talu

1765 -            5 talu, 1 vabadikukoht ning Tõnso Veski. Seal oli Sipsaka Jaan.

 Rasivere 1716- 9 talu, küla kuulus Rosenthali alla.

1726- 10 talu. Talu nimedest on ära toodud järgmised ( Lauri, Mihkel, Sipsaku, Tõnno, Neggo, Petre, Jürna, Matso, Maddi ja Sepa).

1765 oli Rasiveres 13 päristalu ja kõrts.

1782 oli Roela mõisa omanik Carl August von Borg.

1783.a. jaanuaris suri käreda talve tõttu palju lapsi ja suvel kuumade ilmade tõttu palju inimesi düsenteeriasse. Nii oli see kogu Virumaal.

1784.a. suri palju lapsi „kurguhaigusesse“.

1786.a  - suur leivapuudus.

1787.a – suvi oli külm ja vihmane , augustis olid ilmad selged ja jahedad, ööd külmad. 28. aug. sadas nii palju lund, et maa oli üleni valge. Sel aastal oli üldine ikaldus.

1788.a. ikaldus kordus veelgi raskemalt.

1789.a. laastas kurjalt surmavikat. Viru- Jaagupi kiriku all suri rõugetesse 134 last. Sel aastal esines ka siberi katku.

1795.a. Roela mõisa omanikuna märgitud Rittmeister Carl Gustav von Toll.

1792.a. tegi Virumaal laastamistöid rukkiuss. Suvi oli ülemäära kuum ja väga äikeseline. Möllas habusetaud, mis hävitas ka teisi koduloomi. Maakondadesse viivad teed suleti sõjaväekordonitega.

1799.a oli Roelas 23 talu, Rasiveres 8, Tammikul 10, Liivakülas 5, Ristikülas 7 ja Palasil 3 talu. Üksiktalud olid Udriku, Liblika ja 3 Arro talu. Kõrtsidest on märgitud Roela, Risti, Arro, Liiva ja Udriku.

Karjamõisu oli 1799.a. 2- Karlshoff ja Rosenthal.

Hingede revisjonist nähtub, et 18. saj. lõpupoole oli Roela mõisast „ära jooksnud“ mitmed talupojad. Põgeneti kas Peipsi taha metsadesse või üle mere Soome, Rootsi.

1795.a. hingederevisjonist nähtub, et üheks jookiskuks oli Tammiku külast Juchkami Thoma poeg  Jürri (Thoma teise poja Jacobi perekonnanimeks saab 1835.a. „ Wartsohn“).

1800.a. 3. mail oli tugev lumesadu. Suvi oli vihmane, tugevate öökülmadega. Suurele leivapuudusele vaatamata tuli rukkilõikus edasi lükata. Väga palju suri lapsi rõugetesse. „Rinnapalavikku“ suri V- Jaagupi kihelkonnas 55 inimest.

1801.a. hävitas öökülm rukki õitsemise ajal .

1804.a. lõpus hakkas ikalduse tõttu leivapuudus tunda andma.

1804.a. loodi vallakohtud. 1800.a. paiku oli Roela mõisa parun Tollil põllumajanduses kasutusel 4- väljasüsteem, kuna enamikus Eestimaa kubermangu mõistaes oli 3. e väljasüsteem. 4- ja väljasüsteemi puhul oli teravilja all olev pind ca 12 % suurem 3- väljasüsteemi pindalast.

1804.a. talurahvaseadustes eeldati, et lõikus mõisas kestis keskmiselt 4 nädalat. Teada on et Vinni mõisas lõigati rukist 10- 14 päeva, suvivilja 3- 4 nädalat. Viljalõikuse ajal olid igas mõisas lapsed põllul viljapäid korjamas.

1803.a Roela mõisa seletuskirjades öelakse, et rehepeksu korraldavad ja jaotavad talupojad ise valla omavahelise kokkuleppe järgi nii, et kas peksavad öösel mõisa rehte samal päeval mõisas tööl olnud teolised või tulevad talust ööseks teised inimesed. Nii toimiti sel ajal veel Inju, Küti ja Voore mõisates.

18. ja 19. saj. vahetusel pidi Roela mõisas iga 17- 55a. naine ketrama talvel mõisale 4- 6 naela linu. Küti mõisas loeti töövõimelisteks ka 16. aastasi tüdrukuid.

1807.a. kevadel oli nälg ja suur loomasööda puudus.1807.a. kevad oli külm, suvel täielik põud ja 4. ja 6. aug. tugev öökülm. Septembris sadas vahetpidamata.  Lumi tuli oktoobris. Mardipäeva paiku hakkas tõeline näljahäda.

1807/ 1808.a. talv oli pikk. Suur soolapuudus, näljahäda kestis 1808.a. lõikuseni. Eriti suur oli suremus V- Jaagupis, Kadrinas, Haljalas ja Viru- Nigulas.

1816.a. väljaantud talurahvaseadusega kaotati Eestimaa kubermangus pärisorjus.Talupoeg sai küll isiklikult vabaks, kuid maa jäi endiselt mõisa omandiks ja maal ilma teotööta ei olnud mingit väärtust. Uus seadus ei määranud umbkaudseltki kindlaks rendimakse. Need määras parun nii kuidas talle kasulik.

Talupojad püüdsid aga seda seadust endale kasulikult tõlgendada. Roelas sai seadusetundjana kuulsaks taluperemees Rebase Toomas ja ta kasupoeg Jaan, keda hüüti  „Roela targaks“ Nende juures olevat käinud uue seaduse kohta seletusi saamas talupoegi nii ligidalt kui kaugelt. Neile kõigile „Roela tark“ kuulutanud, et enam polevat vaja mõisale toepäevi teha, mis muidugi paika ei pidanud.

1821/ 22.a. talv oli erakordselt soe, õiget talve polnudki. Virumaal möllasid rõuged, ainult Simuna kihelkond jäi puutumata.

1834.a. juunis, juulis, augustis valitses selline kuumus, nagu seda aastakümneid ei enne ega pärast olnud.

Roela mõisas anti talupoegadele perekonnanimed  29.aprillil 1835.aastal. Perekondadele, kes olid sugulased anti üks ja sama perekonnanimi. Nimede andmise raamatust hakkab silma, et mõisa puhtama poole teenijaskond sai saksapärased perekonnanimed, nende lastel olid aga juba enne saksapärased eesnimed. Paljud enne 1835.a. kasutusel olnud talu- ja hüüdnimed said talupoegadele perekonnanimedeks. Neid kasutati kirikuraamatutes juba ammu. Näiteks: Eigi, Nirgi, Jürna, Alavere (allafer), Rallika, Juhkjami, Proosa, Noga, Tõnso, Sipsaka, Matso, Lauri, Udriku, Kongi, Maurus.

1837a. oli Roela külas 36 talu. Ristikülas 6, Rasiveres 7, Tammikul 6, Liivakülas 4,  Alaveres 4 ja Palasil 3 talu. Vabadikke siin arves ei ole.

Peale nende üksiktalud- Udriku, Arro, Kongi, Rünga. Samas on märgitud , et Roela mõisas oli kaks vesiveskit, 2 tuuleveskit, 1 saeveski, 2 viinavabrikut.

1840.a. ostis Roela mõisa kuulus meresõitja ja maadeuurija admiral Ferdinand von Wrangell (1796. 1870) ja kinkis selle abikaasa Elisabethile.

F. von Wrangell sündis väga vaeses aadliperekonnas ja kasva orvuna. Tema vanaisa keeldus andmast vannet keisrinna Katariinale ja selle eest konfiskeeriti perekonna mõis Narva lähedal.

Oma ülestähenduses kurtis F.von Wrangell väikese kasvu ja seltskondliku kasvatuse ning lihvi üle.

Peagi pärast abiellumist 1829.a. Tallinnas alustas perekond teekonda Alaskale. Teekonnal läbi Siberi sündis neil tütar  .Jätkati teekonda väikese lapsega. 2500 versta sõideti lodjal mööda Leenat Jakutskini. Sealt jätkus 1300 versta pikkune teekond hobustel Ohhotskini. 40 ööpäeva oldi vahetpidamata lageda taeva all. Laps oli hobuse sadulasse monteeritud korvis.

Ohhotskis asuti purjelaevale ja pärast kuuajalist meresõitu jõuti Novoarhangelskisse Sitka saarel, seal asus Vene- Ameerika valduste pearesidents. F. von Wrangell oli nimelt määratud Vene- Ameerika kompanii peahalduriks.

Sitkal suri tütar ja sündi poeg ( hilisem Roela mõisa parun Wilhelm von Wrangell 1831- 1894).

1836.a sõideti tagasi Petarburi üle Ameerika.

Roela mõisa päris admirali vanem poeg Wilhelm ja 1894.a. omakorda viimase poeg Ferdinand (1863- 1911).Rahvajuttude järgi olnud Wilhelm von Wrangell karm ja nõudlik mõisaomanik, aga poeg Ferdinand juba pehmem mees.

Admirali abikaasa Elisabeth suri Roelas 1850. aastal.

1844. aastal oli ikaldus. Nälg algas juba septembrist. 1845.a. kestis näljahäda edasi, sest jällegi hävitas põud vilja..

F. von Wrangelli kirjade järgi mädanes 1847.a. peaaegu kogu Eesti kartulisaak.

1853.a. suri Virumaal koolerasse 1012 inimest.

1855 oli Virumaal väga suure suremusega aasta. Leetrid, tüüfus, koolera ja rõuged.Virumaal surnuid 2037 võrra rohkem kui sündinuid.

Adramaarevisjoni andmeil oli Roela mõisas 1723-1774 järgmiselt elanikke (TRÜ uurimus).

 

 

1757- 1774.a. on mõisas inimeste arv pidevalt vähenenud. Peamiseks põhjuseks nälg ja haigused. Mõisa alt ärajooksmine ja müümine nii suur siiski olla ei saanud.

Hingede revisjoni põhjal oli Roela mõisas järgmiselt elanikke  (S. Vahtre andmeil)

 

 

1811. a. loeti üles ainult mehed, sest oli 1812.a. sõja eelõhtu.

1774- 1782 on toimunud jällegi inimeste juurdekasv ja on saavutanud 1750.a. taseme.

1812.a. sõda on vähendanud ka tunduvalt meeste arvu Roela mõisas. 1795-1816 oli meeste juurdekasv 10 hinge , ajavahemikul 1811- 1816 on meeste arv vähenenud 1 hinge võrra.

1795.- 1816 suurenes naiste arv 73 hinge võrra.

Muide, meeste hulka arvati ka igas vanuses poisslapsed ja ätid.

132 aasta jooksul  - 1726- 1858.a. Roela mõisas talupoegade ja vabadike arv kokku suurenenud 1022 inimese võrra (sh. Mehed 483 ja naised 539 võrra ).

1869.a. toimus Roela mõisas talukohtade uurimine vannutatud maamõõtja Otta Tarraski poolt. See oli vajalik talude päriseks ostmisel talupoegade poolt.. 1894.a. oli maamõõtja T. Dan(???). Mõisnik müüs talukoha Talurahva Põllupanga laenu arvel. Kui viimane laenu ei andnud , või andis vähem kui 60% talukoha hinnast, taotleti Eestimaa Mõisnike Krediitkassa abi.

Näit.: Tammiku külas talukoha Soone 16 müümine samas elunevale talupojale Kaarel Juhkamile. Talukoht Soone 16 suurusega 40 desantiini  (künnimaa ja aed 10, heinamaa 21, karjamaa 8)  maksis 4250 rbl.

Lepingu tegemise ajal maksti F. von Wrangelille kätte 460 rbl ( 1. sept. 1908) ja 400 rbl. arvestati hinnast maha, kuna jahiõigus talukoha piires jäi parunile.

Võlga tuli tasuda 2 X aastas: 01.03 ja 01.10. Mõlemal korral mitte vähem kui 50 rbl ja laenuprotsent ( 5%). Talukohale jäi mitmekümneks aastaks võlg. Peale jahiõiguse jäi parunile õigus talukohast teid läbi ehitada, kraave kaevata, paemurru, liiva, savi ja kruusa karjääre avada.

Selle eest tasuti talupojale järgmiselt:

1.     Ühe põllumaa dessantiimi eest 200 rbl, heinamaa dsnt. eest 120 rbl ja karjamaa ning metsamaa eest 80 rbl.

Enne talukoha lõplikku väljamaksmist ei olnud talupojal õigust metsa müüa ega hooneid lammutada ning sütt põletada.

1905.a. olnud mässumeeleolu Roelas üldine, eriti noorte hulgas, kes külavahel laulnud avalikult rev. laule. Peeti koosolekuid ja arvati, et tsaarivalitsus kukutatakse. 4. aprillil koostati Roela koolimajas palvekiri tsaarivalitsusele mõisatööliste, vabadike ja talupoegade poolt. Ka Roela mõisa parun F. von Wrangell käis enne oma ärasõitu Küti vallamajas toimuval koosolekul. Ta olevat kutsunud rahvast üles mässajatega mitte koostööd  tegema. Ta kartis väljastpoolt tulevaid mässajaid.

Kütis parun põgenes juba koos von Stackelbergiga.

Suuremaks sündmuseks kujunes 1905a. lõpul (parun oli juba põgenenud) mõisast lammaste ära viimine.. Asi sai alguse sellest, et Soonuka külas , Künka talus Jaan Jürnale (kirjanik Mihkel Jürna isa) jäi sügisel rent mõisale võlgu ja parun võttis J.Jürna lambad rendi katteks ära. 48 meest olevat läinud mõisast lambaid Jürnale tagasi viima. Politseinik (urjadnik) võetud vägisi kaasa. Jürna sai oma lambad kätte ja need 48 meest olevat õhtul väljas mõisa ligidal mõisa lammastest omale „praadi“ teinud. Lammaste viijate hulgas olevat olnud Kongi Joosep, Saare Ants, vennad Mihkel ja Jüri Juhkamid, Saega Joosep, Saega Jaagup, Väinaste Toomas; Rüngalt Mihkel Vätloo ja tema isa; Ristikülast Rosspuss, Ale Aado, Proosa Mihkel ja Prillop (hüüdnimega „Tohi“ ) ning Nirgi Ado.

Kui karistussalk Roela jõudis, olevat Ale Ado, Jürna Jaan, Kongi Joosep, vennad Juhkamid ja Saare Ants kinni võetud. Ilmselt oli arreteerituid rohkem, kuid nimesid ei tea.

Karilas oli ka mõisa heinaküün öösel põlema pandud. Mõisa põletamise plaanid olid ka olnud Mihkel Juhkamil (kodanluse aegne poliitikategelane Rakveres ja sõjaminister 1929 ) ja tema sugulasel Karl Aukunal(???).

Kongi Joosep võeti kodust kinni. Parajasti söödi laua taga õhtust. Läbi aknaklaaside torgati püssitäägid sisse, käsutati käed üles ja viidi mõisa, kuhu kõik kinnivõetud kokku toodi.

Kirjutaja Männi poeg oskas vene keelt ja läks rääkima, et vangid tuleks lahti lasta, ka tema pandi kinni. Poemees Udrikul õnnestus oma poeg päästa.

Karistussalgad käisid külades ringi ja tegid mitmes peres läbiotsimisi. Jaan Väinaste mälestuste järgi  olevat siis sahariini peidetud, kuna seda saadi altkäe. J.Proosa mälestuste järgi olnud Roela vallamaja juures ka peksmist karistussalkade poolt, kuid keda peksti, seda ei mäletanud. Maha ei olevat kedagi lastud.

Kinnivõetud viidi Rakverre seotud kätega. Need kõik olevat umbes kuue kuu möödudes vabastatud. Kui märtsis 1906.a. karistussalgad lahkusid korraldas Küti parun Stachelbeg peo, kus viibis teiste ümbruskonna parunite hulgas ka Roela Wrangell. Mõisakirjades on  mainitud , et 1910.a. oli Roela mõisas lasteaed, seal olevat olnud Roela mõisa teenistujate ja teenijate lapsed (muidugi  mitte moonakate). Edasi mainitakse , et mõisal oli auruveski, piiritusevabrik, telliseahi (Udrikul), tõrvaahi (mõisa juures), lubjaahi ( Rüngal), meierei ja jahuveski.

1911.a. sureb Roela parun Ferdinand von Wrangell 48 aasta vanuselt. Viimase pojad Hans  ja Hermann olevat olnud veel küllaltki noored ja mõis jäänud Küti paruni Stackelbergi hoolduse alla, kes olevat oma tasku osanud ka täita Roela mõisa arvelt.

19. saj. lõpul ehitati Roelas häärber nn „Uuemõis“ Ferd. V. Wrangelli vanatüdrukutest õdede jaoks.

1914.a. alanud I Maailmasõjas langes palju Roela mehi.

1917.a. võeti Roela mõis üle punaste poolt. Kui 1918.a. algas saksa okupatsioon, tulid tagasi ka mõisaomanikud H. H. Von Wrangellid.

1918.a. detsembris, kui sakslased ära läksid ja punased polgud lähenesid Tallinnale,otsustasid kohalikud nõuk. korra pooldajad ( Ado Nirgi, Rosspuss, Mihkel Juhkami, E. Soone, Malmberg jt.) parunid kinni võtta, aga neile toodud sõna ja nad põgenenud. Pärast nad öelnud, et kiirus olevat nii suur olnud, et mitte ei olnud villaseid sokkegi aega jalga tõmmata.

1919.a. jaanuaris tulid valged tagasi. Siis võeti kinni ( eks mängus olnud ka parunite ja kohalike valgete käed) Rosspuss, Nirgi Ado ja mõisa viinameister Kronfeldt. Kaevu Jakob, kes käis 1918.a. lõpul koos Nirgi Adoga ümbruskonna külades sõjaväe jaoks heinu arvele võtmas, pääses kuidagi  (heinte arvele võtjad kandsid rinnas punaseid linte).

Kolm kinnivõetut seoti jaanuari kuus palja käsi regede külge kinni ja viidi Mäetaguse mõisa. Muidugi olid neil teel Roelast Mäetagusele külm käed ja küllap jaladki ära võtnud. Mäetaguse mõisa pargis lasti nad maha. Kronfeldt, kes olnud suur mees, ei olevat pärast pauku surnud. Ta oianud ja veeretanud end tükk aega  vereloigus. Teda ei tulistatud uuesti, vaid lasti piinelda.

1920.aastal maareformiga jäeti Roela mõisa süda parunile alles, kuigi samal ajal mõned mõisad täielikult likvideeriti.

Äravõetud mõisa maadel moodustati n.n. „ asuniku“ talud ja enne 1765. aastat ärakaotatud Obja küla moodustati uuesti. Samal ajal moodustati ka Lepiku küla. Rosenthali karjamõisa kivist laudad ja ait läksid Otsa ja Eigi talu külge.

Revolutsiooni ajal kustutati kõigil talupoegadel võlad,  mis tekkisid talukoha päriseks ostmisega mõisalt.

Mõis eksisteeris, kuid võimu ja rikkust tal enam ei olnud.. Seda näitab see faktki, et parun Hans Wrangell olevat teretanud külatüdrukuid esimesena ja veel mütsi peast võtmisega.

Muidugi hoolitses parun ka mõisamaade laiendamise eest. Ta ostis nii mõnegi talukoha ära (kes tahtis lihtsalt müüa või jäi omadega hätta).

Kodanlikul ajal moodustati Roelas nii nagu mujal valdadeski  „kaitseliit“. See oli vabatahtlik organisatsioon sõjalisel eesmärgil. Kaitseliidu liikmetele anti välja relvad ja laskemoon, mida nad hoidsid kodus ja pidevalt tegelesid sõjalise väljaõppega . Neil oli ka oma vorm.

Parun Hans abiellus kodanlikul ajal aadlisoost lesknaise Lilenfeldtiga, kellel oli poeg Hans. Paruni enda üks poegadest oli Peter Wrangell (sündinud umbes 20- date aastate lõpus). Teine parun Hermann aga jäigi vanapoisiks.

1939.a. nad Hitleri kutsel Saksamaale ei läinud. Kui 1940. aastal kehtestati Eestis nõukogude võim, andis Hans mõisa ja dokumendid ning arhiivi uuele võimule üle ja lahkus Eestist Saksamaale kogu perega.

Okupatsiooniajal tuli ta Eestisse tagasi , kuid elas Tallinnas kui Saksa riigi idaalade juhtiv põllumajandustegelane. 1944.a. tuli tal jäädavalt lahkuda.

1960. ndatel aastatel paigaldati Roela mõisa ette mälestusmärk (ankur ja nimetahvel) Ferdinand von Wrangellile.

 Märkus: Andmed Taani Hindamise Raamatust külade nimede kohta ja külade ning talude suuruste kohta on kogunud Priit Pihlak arhiividest.