Kommentaarid (10)

Ajaloopäev 2020

Sellel aastal kogusime laste kaudu vanavanemate lugusid. Siin on osad neist ära toodud.

Kuidas minu vanaema hundi matustel käis. 

Minu vanaema lapsepõlv möödus Hiiumaal. Teadaolevalt peale teist maailmasõda Hiiumaal hunte ei olnud. 1957/58 aasta talvel tuli üle jää Hiiumaale üksik isahunt. Hunt hakkas murdma kariloomi ja tekitas palju hirmu inimestele. Nii oli see hunt ka minu vanaema lapsepõlve suurim hirm. Hundist räägiti palju erinevaid hirmutavaid lugusid. Vanaema koolitee oli 4 kilomeetrit ja seda tuli tihti käia ka jala. Eriti õhtuti pimedas koolist tulles kartis ta väga,et hunt võib teda jälitada. Hiidlased panidki hundile nimeks – Hiiumaa Hirm. Jahimehed pidasid talle jahti, kuid kätte teda ei saadud, sest ta oli väga kaval loom.

Lõpuks 1971.aastal veebruari kuus õnnestus ühel jahimehel ta maha lasta. Hunt oli selleks ajaks elanud saarel 13 aastat ja oli 18 aastat vana. Minu vanaema oli siis jõudnud keskkooli viimasesse klassi. Kuna tegemist oli nii legendaarse loomaga korraldasid hiidlased hundile matused. Nii käis ka vanaema hundi matustel. Matus toimus metsamajandi hoovis. Küünlad põlesid, hundi laip oli vaibal. Kõik kellel vähegi võimalik käisid surnud Hiiumaa Hirmuga hüvasti jätmas.

Hundist tehti topis ja on siiani Hiiumaa muuseumis. Olen ise ka teda mitmel korral vaatamas käinud. 

Huvitav on veel see, et kodutalu nimi, kus vanaema Maimu kasvas on Hundiaugu( Hundiku). Miks? Aga sellepärast, et talu lauda taga oli kunagi( 20.sajandi algul) huntide püüdmiseks kaevatud sügav auk, mille keskel oli teivas, kuhu pandi liha tükk. Hundid läksid liha võtma ja kukkusid auku. Seda rääkis minu vanaemale tema vanaema Liisa. Madalam lohk on selle koha peal siiani alles. 

Praegu elab Hiiumaal jälle arvukalt hunte, kes teevad palju kurja talumeeste loomadele. Näiteks 2013.aastal murdsid hundid ühel ööl 51 lammast. 

        Loo pani kirja:   Hans Erik Leesik

Rakvere Gümnaasium, 11.klass

 Lukus raamatukogu

Lugu leidis aset, kui ma veel algklassides käisin.

Mina ja mu sõbranna läksime raamatukokku.

Vaatasime raamatuid ja istusime niisama vaikselt. Äkki avastasime, et kell on päris palju ja raamatukogu läheb vist kinni kohe. Hakkasime lahkuma, aga oh hirmus lugu, see raamatukogu naine oligi juba ära läinud ja uksed lukku pannud. Ega ma tea õigupoolest tänaseni, miks nii juhtus. Kas olime märkamatult olnud liiga kaua ja liiga vaikselt, või unustas ta tõesti, et olime lastetoas riiulite vahel. Või hoopis läks ta korraks kuhugi käima. Igatahes olime sõbrannaga kahekesi jäänud raamatukogusse luku taha nagu vangi.

 Me koputamise korduvalt lasteaia uksele, et äkki keegi kuuleb meid ning tuleb ja teeb ukse lahti. Esialgu ei olnud kedagi näha ega kuulda. Võisime olla seal ehk umbes pool tundi ja proovisime endast iga natukese aja tagant koputamisega märku anda. Lõpuks üks lasteaia kasvataja tädi tuli ja päästis meid välja. Ju ikka lõpuks kostus seda koppiimist.

Minu sõbranna oli vist isegi natukene hirmul, aga minu jaoks tundus olukord pigem veidi nagu naljakas ka. Ja tagasi mõeldes oligi see üpris napakas ja lõbus lugu ühte aegu.

Raamatuid loen ma siiani hea meelega.

Loo pani kirja Marianne Burk 15 a


Miini lugu

Mina käisin sõja ajal ja peale sõda väikeses mereäärses koolis.

Peale sõda oli rannas igal pool väga palju lõhkeainet. Nende kahjutukstegemist õpetati noormeestele, aga kahjuks nemad õpetasid ka väiksematele koolipoistele selle kunsti selgeks.

Teises klassis oli üks poiss, kes oli kahjutuks teinud juba üle 50 miini. Juhtus, aga nii, et üks miin ei läinud hästi lahti ja poiss koputas seda vastu kivi või maad ja tulemuseks oli see, et miin lõhkes ja see poiss lendas tükkideks.

Kui me käisime tema matusel, siis oli temast kirstus järgi ainult õige vähekene, pisikene osa näost.

Tema vend lubas, et ta eluilmas enam lõhkeainega tegemist ei tee. Aga mõne aasta pärast, ta muidugi unustas selle ja sai samuti haavata. Õnneks tema jäi ellu.

Tollel ajal esines selliseid õnnetusi väga palju.  

Loo jutustas: Hannela Mosin 89 a

Loo salvestas: Tambet Põllu 12 a


Naljakas vahejuhtum

Minu vanaema on mulle mitu korda öelnud: “Kuidas nii? Meie ajal olid asjad küll teistmoodi.” Eriti läheb talle korda koolielu ning sellega seoses rääkis ta mulle sellise loo: Oli 1977. aasta sügishommik. Mu vanaema käis siis kaheksandas klassis. Koolipäev oli alanud ning kell helisenud. Tunnid algasid, aga keda ei olnud? See oli nende õpetaja. Koolis käis ta tavaliselt bussiga, aga sel hommikul ei olnud teda kuskil näha. Terve klass oli imestunud, sest õpetaja oli tavaliselt täpne. Vanaema ja tema klassikaaslased ei läinud seda kellelegi ütlema, sest ka direktorit ei olnud tol hommikul koolis. Lapsed leppisid kokku, et nad on klassis vaikselt ning ootavad õpetaja ära. Kontakti nad temaga ei saanud, sest tol ajal ei olnud veel telefone. Veidi enne tunni lõppu olid nad akna peal ning vaatasid, et ehk õpetaja lõpuks tuleb. Ühel hetkel nad märkasid kedagi mootorrattaga mäest alla sõitmas, kiiver viltu peas. Kui too inimene oli lähemale jõudnud, siis said nad aru, et see oli nende õpetaja. Midagi käega vehkides sõitis ta koolimajast mööda. Tunni lõppedes läksid lapsed õpetajat otsima ning leidsid ta puukuurist. Esimesed kolm puuriita oli ta laiali sõitnud, kuna ta ei osanud ratast seisma jätta. Selguski, et ta oli bussist maha jäänud ning abikaasa mootorratta võtnud, olgugi, et ta sellega sõita ei osanud. Klassi poisid viisid mootorratta ära ning koolipäev läks tavaliselt edasi kuni päeva lõpuni, mil direktor tegi kogunemise ja palus õpilasi vabatahtlikult laiali kukkunud puid laduma. (Tema ei teadnud õnnetusest midagi.) Muidugi oli nende klass kohe nõus, kuna tahtsid õnnetuse heaks teha. Nende klass oli ühtehoidev ning sellepärast nad oma õpetajat välja ei andnud. Hiljem, kui neil oli põhikool lõpetatud, rääkis õpetaja sellest vahejuhtumist ka direktorile. Ta ei olnud pahane, vaid isegi uhke, et nende klassijuhataja oli neist kasvatanud tublid ja töökad inimesed. 

Kirja pannud Nataly Soima 15 a.

Ülle Peili lugu 63 a.


Unustamatu keemia tund 

Kui ma olin Roelas õpetaja, siis sellel ajal ei olnud nii palju õppevahendeid nagu tänapäeval. Ühes keemia tunnis hakkasime tegema katseid vesinikuga. Vesinik on kõige kergem gaas ja tema põleb vaikse leegiga. Kuna vahendeid nappis, siis tuli läbi ajada olemasolevaga.

Kutsusin, siis kõik õpilased ümber laua, et nad saaksid lähemalt katset vaadata ja ühe õpilase võtsin omale abiks.

Hakkasime katsega peale, et vaadata, kuidas vesinik põleb. Selleks on vaja tsinki ja soolhapet. Kuna mul tsingi väikseid tükikesi ei olnud, siis kasutasin saksaaegseid 5 penniseid, mis olid tehtud tsingist. Need, aga ei mahtunud katseklaasi ja pidin võtma suurema kolbi. Panin pennised kolbi ja valasin peale soolhapet. Vaatasin, et kolbi sisu reageerib vähe. Sealt hakkasid tulema väikesed mullikesed. Võtsin kolbilt korgi ära ja valasin veel hapet juurde ja panin ka mõned pennid sinna sisse. Ja nüüd, kui ma panin korgi peale ei jõudnud ma veel midagi üteldagi, kui minu abiline tõmbas tikust tuld ja pani sutsti selle klaas toru otsa juurde.

Aga kolbis oli veel ka hapniku, mitte ei olnud paljas vesinik ja tulemuseks oli see, et kork lendas lakke ja käis hirmus kõva pauk, mida kuulis terve koolimaja. Õpilased olid silmapilk pikali maas.

Mis seal siis juhtus? Juhtus see, et vesinik reageeris hapnikuga ja tekkis tegelikult ainult paljas vesi, aga pauk oli väga kõva! 

Loo jutustas: Hannela Mosin 89

Loo salvestas: Tauri Põllu 10


 

 Minu päris esimene  oma raamat!   

Oli aasta 1942. Käisin esimeses klassis. Kooli mindi too aeg 8 aastaselt, aga oli ka vanemaid lapsi klassis. Mõni ei osanud veel lugeda ja kirjutadagi. Ühel ilusal sügispäeval korraldati lugemisvõistlus, mille ma endalegi üllatuseks võitsin. Tunne oli uhke, ma polnud ju varem klassis milleski parim olnud! Õpetaja kutsus mind klassi ette ja andis üle auhinna, milleks oli raamat "Väike Tiit ja vapper kapten". Tänasin teda viisakalt ja tegin ilusti kniksu. Siis aga võttis õpetaja minu käest raamatu ära, et seda teistele näidata. Samal ajal, kui ta mu raamatu kaanepilti klassikaaslastele demonstreerima oli hakanud, küsis ta, et kuidas ma nii hästi lugema õppisin ja mis raamatuid mul ka kodus on. Vastasin, et kodus pole mul ühtegi raamatut, aga vanaemaga sai ikka koos piiblit loetud ja isale lugesin ajalehest kuulutusi ette, kui isa lõunapausil oli. Seejärel ütles õpetaja, et mul ei ole üldse huvitav enam oma uut raamatut lugeda, kui ma juba sisu tean, aga teised siiski tahaksid ka teada, millest raamat räägib. Saatis ta minu siis ukse taha ja ütles, et oodaku ma seal. See oli minu jaoks väga alandav, sest tüdrukuid polnud kunagi klassist välja saadetud. Saadeti ainult poisse. Eriti jäi mulle meelde üks poiss, kes tihtilugu pahandust tegi ja kellel kõrvad koguaeg pesemata olid. Läksin siis ukse taha - jalutuskoridori seisma ja nukralt ootama. Olin seal juba mõnda aega seisnud, kui kuulsin järsku häält, mis küsis - "Tüdruk, miks sa siin seisad. Mine klassi!" Küsijaks osutus direktor. Vastasin talle nutuse häälega, et võitsin lugemisvõistluse, aga õpetaja saatis mind ukse taha. Direktor saatis mind seejärel ilusti klassi tagasi. Õpetajal oli selleks hetkeks raamat õpilastele juba peaaegu lõpuni ette loetud. Ulatas ta mulle rõõmsalt mu raamatu tagasi ja lubas kohale istuda. Nii ma endale selle selle päris esimese oma raamatu saingi!

Lugemispisik ja kirg raamatute vastu viis mind tulevikus tööle raamatukokku, kus töötasin oma 80-nda eluaastani! Ikka töö ja hobi koos!

Valve Nõlvaku(86.a.) nooruspõlvest üks seik

Jutu pani kirja lapselaps Ingrid Nõlvak(29.a)


VANAEMA LUULETUS
Kui mina üsna laps veel olin,
Koolis käia minul tuli.
Tee oli pikk ja kaunis vastik,
vahel teele sattus rästik.
Õpetajaid oli vähe,
kuid enamus neist astus pähe.
Keka õps oli Ratsa-Roosi,
ma teda tänini ei soosi.
Üks õpetaja hea,
Keda meeles mina pean.
See oli armas Rõugu Elvi,
ta naeratus lõi laiaks pilvi.
Arvutuseks meil olid pulgad,
puised mitut värvi julgad.
Aga koolist kasu hea,
tarkust lehvis üle pea.
Loo pani kirja Sander Kalaus MINU VANAEMA KOOLITEE
Vanaema asus koolitarkusi nõudma rohkem kui pool
sajandit tagasi. Siis oli kõik hoopis teisiti kui praegu: tähti
ja numbreid ei pidanud tundma, kõike hakati õppima
esimeses klassis. Minu vanaema oskas enne kooli
lugeda ja kirjutada nii suurte kui ka väikeste tähtedega.
Matemaatika tundides olid arvutuspulgad, nende abil
õpiti arvutama. Suuremana käis matemaatikas
arvutamine vihikus või arvelaudadega.
Vanaema pidi kirjutama puust sulepeaga, igal lapsel oli
oma tindipott.
Vahetundides ei toimunud midagi sellist mis tänapäeval:
ei mingit kära ega möllu, vaid jalutati ja mängiti
laulumänge.
Vanaema pidi päris palju lugema luuletusi ja laulma
laule Leninist. Rinda sai ta punase tähekese - nii sai
temast oktoobrilaps, ja hiljem sai kaela punase rätiku -
siis sai temast pioneer.
Koolitee tuli käia jala, väga suur õnn oli kui mõni külaonu
ka hobusega teel oli ja vastavalt aastaajale võttis kas
ree või vankri peale. Vanaema koolitee oli päris erinev
tänapäevasest. Igas peres polnud elektritki, rääkimata
arvutitest, telekatest, telefonidest ja teistest
nutiseadmetest.
Loo pani kirja Sander Kalaus

Lisa kommentaar

Email again:
Kommentaarid (10)
oMdXWughcRjT jqBRwCcoYKtILkP · 27. märts 2021
laiGdBRWyz UxnOqTLNs · 27. märts 2021
AVNihJbKxFC YRXPSCOjgBkGo · 19. aprill 2021
YagGRISToPnwkMi rAnNWVEeCdXGD · 19. aprill 2021
mXstnrDq vMrPUZCcFOKqfS · 3. mai 2021
boctmLUkWMXZKa vrejiwNf · 20. mai 2021
OSPgfZhwFHCrMK zGFdbwNreRyWUV · 31. mai 2021
nsGfWOTM dZKxRfaVUEiNbI · 31. mai 2021
QuxJENYOjgZHtcsT gitSVhIOAnqL · 8. juuni 2021
aGXVTbFIpHCd JzKltXpgPiCEYexj · 8. juuni 2021